Valguprotsent hobusesööda etiketil: miks suur number võib olla eksitav?

Valguprotsent hobusesööda etiketil: miks suur number võib olla eksitav?

Hobusesööda etiketil vaadatakse sageli esimesena valgu protsenti. Kui kotil on suurelt kirjas näiteks „toorproteiin 13%“ või „toorproteiin 15%“, tundub asi esmapilgul selge — mida suurem number, seda rohkem valku hobune saab.

Kuid valgu puhul peidab end etiketil üks väga oluline detail, mida tasub lähemalt uurida. Sööda tegeliku väärtuse määravad kaks erinevat näitajat: toorproteiin ja seeditav valk ehk VREp. Need kaks numbrit räägivad täiesti erinevat juttu.

Toorproteiin vs. seeditav valk ehk VREp

Selleks, et sööda toimest õigesti aru saada, peame need kaks mõistet enda jaoks lahti mõtestama.

Toorproteiin näitab, kui palju valku on söödas kokku. See on kogu valgu number ehk n-ö kogu sisu, mis kotti on pandud. See on kasulik näitaja, kuid see ei ütle veel kogu tõde.

Seeditav valk ehk VREp näitab, kui palju sellest valgust on hobuse organismile tegelikult bioloogiliselt kättesaadav ja omastatav.

Lihtne reegel:
Toorproteiin näitab, mis on kotis.
VREp näitab, mida hobune sellest tegelikult kätte saab.

Kuidas lugeda etiketilt gramme?

Kui etiketil on märgitud protsendid, saab need lihtsalt arvutada grammideks ühe kilo sööda kohta. Võtame näiteks tüüpilise 13-protsendilise sööda.

Toorproteiin 13,2% tähendab, et ühes kilos söödas on umbes 132 g koguvalku.

Seeditav valk ehk VREp 10,5% tähendab, et ühes kilos söödas on hobusele kasutatavat valku umbes 105 g.

Võrdleme kahte lisandsööta: näide elust enesest

Esmapilgul võivad kaks erinevat lisandsööta poeriiulil tunduda peaaegu identsed, sest mõlema suureks müügiargumendiks on märgitud sarnane valgusisaldus. Vaatame aga, mis juhtub siis, kui süveneme etiketil olevasse seeditava valgu ritta ja võrdleme kahte reaalset turul olevat toodet.

Sööt A
Toorproteiin: 13,2% ehk 132 g/kg
Seeditav valk / VREp: 10,5% ehk 105 g/kg

Sööt B
Toorproteiin: 13,0% ehk 130 g/kg
Seeditav valk / VREp: 8,2% ehk 82 g/kg

Kui vaatad ainult toorproteiini rida, on söödad paberil justkui võrdsed — mõlemal on toorproteiini ümmarguselt 13%. Kui aga vaatame seda, mida hobune reaalselt seedida ja kasutada suudab, on pilt hoopis teine.

Sööt A annab hobusele ühe kilo kohta 105 g kasulikku valku.

Sööt B annab hobusele ühe kilo kohta vaid 82 g kasulikku valku.

See tähendab, et ainult esikülje toorproteiini numbri järgi otsustades võid teha eksliku valiku. Vahe on 23 grammi ühe kilo kohta. Kui hobune sööb päevas näiteks 2 kg lisandsööta, saab ta Sööda B puhul iga päev ligi 46 grammi vähem seeditavat valku. Kuu lõikes teeb see juba umbes 1,4 kg seeditavat valku.

Sööt B puhul on valgu koguhulk paberil küll peaaegu sama, kuid selle tegelik seeditavus on madalam. See tähendab, et sama toorproteiini numbri taga võib peituda väga erinev tegelik väärtus.

Miks on valgu kvaliteet hobusele oluline?

Valk ei ole hobuse jaoks pelgalt „mass“. See on oluline ehitusmaterjal lihaste arenguks, kudede taastumiseks, tugevate kapjade ja läikiva karva tagamiseks ning kogu organismi normaalseks toimimiseks.

Eriti oluliseks muutub valgu kvaliteet ja selle seeditavus siis, kui hobune teeb regulaarselt trenni, kasvatab lihasmassi, taastub treeningkoormusest või on alles noor ja kasvav organism. Ratsaspordis saavutame edu vaid siis, kui hobuse keha on pikaajaliselt terve ja õigesti toetatud.

Hobune saab oma põhilise valguvajaduse kaetud kvaliteetsest koresöödast — heinast või kuivsilost. Kui aga põhisööt jääb lahjaks või hobuse töökoormus suureneb, tuleb appi võtta õigesti valitud lisandsööt.

Kokkuvõtteks: enne kui otsustad, loe etiketilt

Hobusesööda valimisel ei tasu lasta end eksitada ainult ühest suurest toorproteiini numbrist kotil.

Kaks lisandsööta võivad näha välja sarnased, kuid kui ühe VREp on 10,5% ja teisel 8,2%, siis on nende tegelik väärtus hobuse lihastele ja taastumisele väga erinev. Kui soovid, et hobune saaks söödast maksimaalse kasu, otsi etiketilt alati rida: seeditav valk või VREp.

Sõbralik märkus: see postitus on mõeldud abistavaks näiteks, mitte universaalseks söötmisplaaniks ega üleskutseks iga hobuse valgu koguseid lakke tõsta. Täpne ratsioon ja valguvajadus sõltuvad alati hobuse individuaalsest tervisest, kehakonditsioonist, vanusest ning eelkõige põhisööda ehk heina kvaliteedist. Kui tekib kahtlus, kas hobune saab piisavalt ja kvaliteetset valku, tasub alati hinnata ratsiooni tervikuna.