AVALEHT
Hobuse heaolu algab teadlikust söötmisest!
Sissejuhatuseks…
Heleni Juht ütleb oma bakalaureusetöös, mida ma antud postituse koostamisel kasutasin, et „Hobune on üks kõige universaalsemaid põllumajandusloomi, kes on inimese kõrval olnud aastatuhandeid: on aidanud teda rasketel põllutöödel, on olnud asendamatu kaaslane pikkadel sõjaretkedel, on andnud toitu inimestele ja sõidutanud inimest nii kurbadel kui õnnelikel päevadel. Tänapäeval on hobuse roll inimese jaoks oluliselt muutunud, ta on jäänud eeskätt inimeste vabaaja sisustajaks“.
Kuna minu üks hobisid täna, on seotud üsna tihedalt hobustega, siis soovisin end täiendada just hobuste söötmise küsimustes, sest ainult hobusega grupitrennis ratsutades, me ei kujuta endale ettegi, kui palju olulisi tahke kätkeb endas tegelikult hobuste õige söötmine. Tänaseks olen ma aru saanud kui tõene ja tähenduslik on Katrin Leissoni mõte, et … „Hobuse heaolu algab söötmisest ja enamus probleeme on lahendatavad läbi korraliku söötmise“.
HOBUSTE SÖÖTMINE. Põhitõed.
50-e miljoni aasta jooksul, evolutsiooni käigus on hobune kohanenud tarbima madalakvaliteedilist, kuid kõrge kiusisaldusega rohtu – koresööt.
Metsik hobune kulutab söömisele 16 tundi päevas ja sööta otsides läbib ta üle 20 kilomeetri päevas!
Hobused on mittemäletsevad rohusööjad!
Hobuse seedesüsteem erineb teiste põllumajandusloomade seedesüsteemist. Kuigi hobusel on ühekambriline magu nagu inimesel, seal ja koeral, suudab hobune kasutada rohusööta nagu mäletseja. Seda võimaldab hobuse erilise ehitusega seedekanal. Seedesüsteem koosneb seedekanalist ja seedeorganitest, mis osalevad seedeprotsessis. Seede kanalit võib vaadelda kui õõnest kanalit, mis koosneb suust, neelust, söögitorust, maost, peensoolest ja jämesoolest ning lõpeb pärakuga. Hambad, keel, süljenäärmed, maks ja pankreas on seedimisel osalevad seedeorganid
Seedesüsteem annab aimu sellest, et hobune on loodud sööma kõrge kiusisaldusega sööta (koresööt) ja seda portsjonite kaupa: väike magu ja hästi arenenud jämesool. …Koresööt läbib kiirelt mao ja siseneb soolestikku seedimiseks.
Hobuse suu. Hobustel on sööda võimalikult väikesteks osakesteks töötlemine väga oluline. Arvestades seedesüsteemi eripära, soodustab see seedimist.
Kui veis paigutab söödud koresööda esmalt vatsa, kus see allutatakse mikrobiaalsele seedele, siis hobusel satub sööt pärast alla neelamist makku, kus see allutatakse esmalt toitainete hüdrolüüsile, mis toimub endogeensete ensüümide toimel. Kui mäletsejalistel suunatakse allaneelatud sööt vatsast uuesti mehhaaniliseks peenestamiseks suhu, siis hobusel mitte. Seega sööda põhjalikum mehhaaniline peenestamine hobustel enne seedimist on olulisem kui mäletsejalistel.
Keskmiselt võtab hobune 73…92 suutäit minutis. Hammastega vähendab hobune rohu või heina osakese mõõtmeid väiksemaks kui 1,6 mm.
Kui võrrelda hobuste ja ponide söömiskäitumist, siis on hobuse ja poni vahel küllaltki suuri erinevusi. Kuigi ponisid peetakse hobustega täiesti sarnaseks, peavad ponid tegema sööda allaneelamiseks oluliselt rohkem mälumisliigutusi kui hobused, seda nii koresööda kui kontsentraatide söömisel. Kui hobused teevad 1 kg söödakontsentraadi söömisel, 800…1200 mälumisliigutust, siis ponid 5000…8000 mälumisliigutust. On oluline teada, et heina ja graanulite söömine võtab nii hobusel kui ponil kauem aega kui granuleerimata jõusööda söömine.
Tea, et mida efektiivsemalt sööt läbi näritakse, seda enam toitaineid hobune söödast omastab (ponid on ju üsna tihti ümarad, nagu pallid:). Alati paku heina enne jõusööda söötmist!
Sülje tähtsus seedimisel.
Sülg koosneb:
99% vett
ja 1% anorgaanilisi soolasid ja proteiine.
Hobune produtseerib 10-40 liitrit sülge ööpäevas.
Süljesekreedi ülesanne: toidu libestamine ja mao happesuse neutraliseerimine.
Sülje eritumise hulk sõltub toidu iseloomust. Mida rohkem on söödas kuivainet, seda rohkem sülge eritub ning maos on parem pH tasakaal ja väheneb risk maohaavandite tekkimiseks.
Hobuse magu.
Täiskasvanud hobuse magu on (arvestades hobuse üldist suurust) väike organ, mahutavusega 9-15 liitrit.
Mao mikrofloora koosneb valdavalt piimhappebakteritest.
Seeditav mass viibib maos lühikest aega: see on umbes 30 minutit.
Toitainete imendumist maos ei toimu ja maos ei toimu ka oluliselt rasvade seedet!
Tasub teada! Hobune oksendab harva. Juhul, kui hobune väljutab maosisu ninasõõrmete kaudu, siis see võib viidata maohaavandite esinemisele!
Seedimine peensooles.
450 kg kaaluval hobusel on võrreldes mäletsejalistega, üsna lühike peensool, ligikaudu 21..25 meetrit.
Enamik seeduvast massist liigub peensooles kiirusel 30cm/minutis. Toit läbib peensoole 1-2 tunniga.
On peamine toitainete imendumise koht: siin seeduvad rasvad, proteiinid ja vees lahustuvad süsivesikud.
On teada fakt, et peensoole motoorika on nii närvisüsteemi kui ka hormonaalse kontrolli all:)
Seedimine jämesooles.
Jämesool koosneb umbsoolest, käärsoolest ja pärasoolest.
Jämesooles elab unikaalne mikroobipopulatsioon. Mikroobide optimaalseks elutegevuseks on vajalik täita teatud eeldus: jämesoole pH (6-7) peaks olema stabiilne. Järsk söödamuutus võib põhjustada pH- ja sööda seeduvuse alanemist ning see võib kaasa tuua bakteripopulatsioonide hävinemist… seetõttu tuleb uute söötadega hobuse seedesüsteemi harjutada 2 nädalase perioodi jooksul. Skeem söödavahetuseks oleks järgmine: 1.-3. päeva 75% vana sööt/25% uus sööt, 4.-6. päeva 50% vana sööt/50% uus sööt, 7.-11. päeva 25% vana sööt/75% uus sööt.
Hobuse sööt.
Koresööt on kõikide toitumisprogrammide aluseks, kuna sealt ammutab hobune oma esmased toitainete vajadused! Ideaalis tarbib hobune koresööta 1,5…2% oma kehakaalust/päevas (osadel juhtudel isegi rohkem, näiteks – seeniorhobused, tiined märad jt).
Koresöödad on madala naatriumi ja kloriidide sisaldusega, mis koos moodustavad soola. 630kg kaaluv hobune vajab ööpäevas 9grammi naatriumi, mis koguseliselt vastab umbes 2-le supilusikale lauasoolale. Ka koplis peetavatele hobustele peab olema soolakivi alati vabalt kättesaadav. Soolakivi pakkumine on lihtne viis ärgitada hobust jooma ja selline tegevus aitab ennetada koolikuprobleeme ning seedehäireid. Kuus kulub ühele hobusele 1,15kg soolakivi. Kui tundub, et hobune ei tarbi piisavalt soolakivi, siis tuleb soola lisada tema sööta. Väga kuumade ilmadega või olukordades kus hobune liigselt higistab, lisa elektrolüüte või kasuta kiireks taastumiseks Horsefood firma toodet Vita Horse Korrels.
Toitained, mida hobune vajab oma elutegevuseks iga päev on: vesi, rasvad, süsivesikud, valgud, vitamiinid ja mineraalained.
Vesi – on kõige olulisem ratsiooni osa! Ülesanne: kindlustab toitainete transpordi, osaleb ainevahetuses ja termoregulatsioonis, aitab jääkaineid väljutada, on oluline hea seedimise toimimiseks.
Hobuse ööpäevane veetarve on 20-30 liitrit.
Kui vesi on liiga jahe (alla +10oC), järgneb sellele loomaorganismis suurem soojusenergia kadu, mis põhjustab mao ja selle lähedal olevate organite jahenemise ning on oht seedehäirete tekkele. Seetõttu tõusebki talvel koolikute esinemise sagedus! Liiga soe vesi ei karasta ega kustuta janu!
Külmade ilmade saabudes hobused sageli vähendavad veetarbimist. Mida peaks teadma? Jaheda vee joomisega talveperioodil hobused üldjuhul harjuvad. Kui hobune keeldub üldse jaheda vee joomisest, siis lase veterinaaril kontrollida oma hobuse hambaid. Arusaamaks, et kas hobune saab piisavalt vett, selleks on mitu moodust. Esiteks, väljaheite jälgimine: kui hobune ei saa piisavalt vedelikku siis tema sõnnik muutub kuivaks ning selle konsistentsist puudub nn siduv lima.
Teine moodus on teostada nn naha turgori test: vajuta näpuotsaga hobuse kaelapealset nahka. Kui veetarve on piisav, siis nahk põrkub kohe tagasi. Kui see nn tagasipõrkamine kestab mõne hetke, on see märk vedelikupuudusest!
Rasvad – hobune otseselt rasva oma ratsiooni ei vaja!
Söötmise põhiline eesmärk on suurendada ratsiooni energeetilist tihedust kas sport-, töö- või lakteerivatele hobustele. On hästi teada, et rasv sisaldab 2,25 korda enam energiat kui süsivesikud.
Rasva söötmise eelised:
- Vähendab süsivesikute söötmise vajadust, mis omakorda vähendab laminiidi ja koolikute esinemise riski.
- Tekitavad katabolismi käigus vähem metaboolset soojust kui teraviljad. Kindel eelis soojas kliimas treenivatele hobustele.
- Glükogeeni säästev efekt. Hobused, kes on harjunud rasvarikka ratsiooniga, neil on puhkuse ajal ja treeningu järgselt lihastes rohkem glükogeeni (glükoosi varu), kui tärkliserikka ratsiooni korral. Kui lihastes on rohkem glükogeeni, siis saab seda enam kasutada ka anaeroobse töö tegemiseks, kus väidetavalt glükoos on ainsaks metaboolseks kütuseks. Lihastesse tekkib vähem laktaati, kui tärklis on asendatud rasvaga.
Õli maksimaalne söödetav kogus: 0,7 grammi/1kg kehakaalu kohta ööpäevas (keskmine hobune = umbes 2 tassi).
Rasvaga tuleb hobuse seedesüsteemi siiski harjutada. 10-14 päeva jooksul suurendatakse kogust mitte rohkem kui veerandi tassi võrra iga 2-3 päeva tagant, kuni saavutatakse soovitud kogus. Liigne rasv võib põhjustada kõhulahtisust!
Süsivesikud on hobusele peamiseks energiaallikaks!
Jagunevad:
- Struktuursed s/v:
kiudaine (põhk, hein, karjamaarohi ja suhkrupeet), - Mitte-struktuursed s/v:
tärklised (nt teravili), fruktaan ja kõik lihtsad suhkrud.
Tärklis on peamine süsivesik teraviljades:
- teraviljades on tärklist 40-70% kuivainest,
- koresöödas on seda 6-8% kuivainest.
Hobustel on tärklise näiv seeduvus kogu seedetrakti ulatuses väga hea. Tärklise seede algab maos ja liigub edasi peensoolde.
Teraviljade eelnev töötlemine mõjutab tärklise seeduvust seedetraktis: terade muljumine, helvestamine…. selline töötlus tõstab tärklise näilist seeduvust.
Tärkliserikka sööda liigsel söötmisel tekitab enam probleeme suur piimhappe produktsioon ja sellega kaasnevad ainevahetushaigused: näiteks atsidoos, laminiit, koolikud jm.
Süsivesikud peensooles ei seedu. Need lõhustatakse jämesooles mikroobide poolt.
Süsivesikute lõpp-produktideks on lenduvad rasvhapped ja gaasid.
MEIE ELU TEEVAD VÕIMALIKUKS ENSÜÜMID! Ensüümid on valgud, mis suudavad miljardeid kordi kiirendada kehale vajalikke keemilisi protsesse.
Mõned ensüümid ei vaja tegutsemiseks lisaaineid, teistel on aga aktiivsuskeskuse toimimise juures olulised ka ko-faktorid (nn käivitajad) ja ko-ensüümid, milledeks on sageli mineraalained ja vitamiinid!
Valkudel e proteiinidel on elutähtis roll!
Ülesanne: osalevad põhimõtteliselt kõikides bioloogilistes protsessides. Kehavalgud ehitatakse aminohapetest!
Jagunevad:
- Asendamatud aminohapped – peab võimaldama söödaga. Neid ühendeid loomarakud ei ole võimelised ise sünteesima!
Olulisem asendamatu aminohape on lüsiin. Tihti nimetatakse seda ühendit ka “esimene piirav” aminohape, mis tähendab seda, et kui hobuse organismis on lüsiini ebapiisavalt, siis on looma organismil raske ära kasutada ka teisi saadaolevaid aminohappeid! Head lüsiini allikad on sojaoad (sojaõli) ning kaunviljad (herned). Teine olulisuselt, asendamatu aminohape on metioniin.
- Asendatavad aminohapped: looma organism on võimeline ise sünteesima.
Valkude esmane lõhustumine toimub maos, edasine lagundamine peensooles. Hobune vajab 8-10% valku oma ratsioonis.
Valguvajadus on suurem: kasvavatel noorhobustel, tiinetel- ning lakteerivatel märadel, töökoormuse kasvades (1-2%), seeniorhobustel ning korduvate stress-situatsioonide korral (haigused, väljasõidud võistluspaikadesse jm).
Kvaliteetsed valguallikad on pärit erinevatest seemnetest (linaseemned), herned, oad, sojauba jne. Horsefood söödad sisaldavad kõiki neid väärtuslikke, looduslikku päritolu komponente!
Vitamiinid reguleerivad organismi ainevahetust ensüümide kaudu.
Hobuse organismis toodetakse normaalsetes toitumistingimustes C- ja D-vitamiini ning niatsiini (üks B-kompleksi vitamiinidest) teistest orgaanilistest molekulidest.
Jämesooles seedeprotsesse toimetavad mikroobid produtseerivad K-vitamiini ja teisi B-rühma vitamiine.
Ainult A- ja E-vitamiini ei sünteesita hobuse organismis, need peab saama toiduga!
Stress-situatsioonid (n: haigusseisundid, võistlusperiood, varsa võõrutamine jm) võivad häirida vitamiinide sünteesimist!
Mineraalained – neid vajatakse vähe, aga on väga olulised. Nende ühendite üleannustamine põhjustab tõsiseid terviseriske, samas… õnneks on neil suhteliselt lai nn „turvatsoon“.
Ülesanne:
- Osalevad luukoe moodustamises (80% mineraalainetest on luudesse ladestunud),
- vajatakse närvi- ja lihasrakkude talitluseks (on põhilised elektrilaengute kandjad),
- kuuluvad mitmete hormoonide ja ensüümide koostisesse,
- vajalikud pH taseme hoidmiseks veres ja seedemahlades (hapete-aluste tasakaal),
- seedekulgla mikrofloora normaalseks elutegevuseks,
- vajalikud valkude, süsivesikute, rasvade omastamiseks,
- soodustavad organismi puhastumist ainevahetusjääkidest (reguleerivad veerežiimi organismis).
Jagunevad: mikro ja makroelemendid.
- Makroelemendid (vajalikud kogused ööpäevas on mõõdetavad grammides) – Ca, P, Na, Cl (NaCl = sool), K, Mg, Su.
- Mikroelemendid (vajalikud kogused ööpäevas on mõõdetavad milligrammides) – Co, Cu, Mo, Zn, Mn, Fe, Fl, I, Se, Cr.
Elektrolüüdid (kloor/Cl, naatrium/Na, kaalium/K): neid leidub kõikides keha kudedes ja organites. Just nemad reguleerivadki vere osmootset rõhku, hapete-aluste tasakaalu ja veerežiimi organismis!
Kõige olulisem on see, et mineraalid oleksid omavahel tasakaalus. Kuulsamad partnerid on kaltsium ja fosfor! (tasakaalustatud dieedis on 0.15-1,5% kaltsiumit ja 0,15-0,6% fosforit sööda kuivainest).
Mineraalide seeduvus on väga erinev. Osadel neist on hobuse seedesüsteemist läbimurdmine kergem, kui teistel. Näiteks, imendub manustatud kaltsiumist 50-75%, fosforist veelgi vähem, vahemikus 30-35%. Naatriumit omastab hobune peaaegu 100%-i, kuna see ühend väljub organismist uriini ja higiga.
Hea mineraalne tasakaal on rohusöötadel, kehv on ta see eest teraviljades!
Hobune on loodud sööma, ennekõike muidugi koresööta! Sööda hobust sageli ja väikeste kogustega (hobuse maonäärmed eritavad maohapet vaatamata sellele kas hobune sööb, või ei tee seda hetkel mitte. Kui hobune närib, siis eritub sülge ning see aitab lahjendada maohappe happesust). Kui sa hoiad oma hobuse koresööda kogused maksimaalsel-soovituslikul tasemel, siis sellega sa aitad kaasa oma hobuse seedetrakti heale tervisele).
Hobused viitavad oma käitumisega toitainete defitsiidile:
- ebanormaalne käitumine,
- kiire väsimine ning muud jõudluse probleemid,
- karjakäitumismustri- või/ja söömisharjumuste muutus jne.
Kuidas ennetada hobuse toitainete defitsiiti?
Õues elavatele hobustele on vajalik lisasööta pakkuda alates temperatuurist +10C, kuna osa nende energiast kulub nüüd kehatemperatuuri säilitamiseks.
Kui hobune ei vaja lisakaloreid, siis paku talle lakukivi või mineraaligraanuleid ning hea kvaliteediga koresööta.
Isegi kui te söödate oma hobusele kaubanduslikke lisasöötasid, siis ikkagi pakkuge talle lakukivi, sest (nagu oli varasemalt mainitud) kaubanduslikud lisasöödad sisaldavad väga vähe soola.
NB! Lisades valimatult toidulisandeid oma hobuse menüüsse võib see põhjustada olukorra, kus te rikute ära oma hobuse normaalse seedesüsteemi tasakaalu.
Hea toitumisprogramm vastab järgmistele nõuetele:
- arvestab hobuse toitainete vajadusi,
- säilitab tervisliku seedesüsteemi,
- pakub ainult kõrgeima kvaliteediga söödakomponente.
Hobuse füüsilise soorituse võimekus sõltub paljudest teguritest, ka…
tervislik seisund,
söötmine,
välistemperatuur.
Tänan südamest, et lugesite ja kaasamõtlesite, Kadri.