Posted on

Sa oled see, mida sa sööd!


Kas dieedil on hobuse tulemuslikkuse juures tähtis roll. Jah on küll! Tasakaalustatud söötmine tähendab, et sööt katab kõik hobuse vajadused – piisavalt energiat, proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Ratsiooni koostamisel tuleb arvestada hobuse kasutusviisi, koormust, vanust, suurust, sugupoolt, arengujärku, söödakasutusvõimet ja muid eripärasid.

Toitainete defitsiidi-/ülekülluse puhul võivad esineda kliinilised ja subkliinilised sümptomid. Subkliinilised sümptomid on ebamäärased. Esiosa longet võib põhjustada näiteks kaltsiumi/fosfori tasakaalutus ratsioonis. Me võime arvata, et esiosa longe on tekkinud treeningu- või trauma tagajärjel, kuid ei tule selle pealegi, et see võib olla tingitud toitainete nappusest…

Risk toitainete defitsiidi tekkeks on kõrgemal tasemel treenivatel hobustel, tiinetel-/lakteerivatel märadel,  kasvavatel (alla 2.a)  isenditel, seeniorhobustel, erinevate stresssituatsioonide-/haigusseisundite puhul  ning teatud georgraafilistes piirkondades elavatel isenditel.

Blogipostitus vitamiinidest ja mineraalainetest, mida vajab Sinu hobune oma elutegevuseks iga päev!


Vitamiinid. Vitamiinid reguleerivad organismi ainevahetust ensüümide kaudu.
Hobuse organismis toodetakse normaalsetes toitumistingimustes C- ja D-vitamiini ning niatsiini (üks B-kompleksi vitamiinidest) teistest orgaanilistest molekulidest.
Jämesooles seedeprotsesse toimetavad mikroobid produtseerivad K-vitamiini ja teisi B-rühma vitamiine.
Ainult A- ja E-vitamiini ei sünteesita hobuse organismis, need peab saama toiduga!

 

RASVLAHUSTUVAD VITAMIINID

A-vitamiin e retinool on vajalik:

  • heaks silmanägemiseks (d: kanapimedus),
  • noortele hobustele luude- ja lihaste kasvuks/arenguks ning
  • fertiilsuseks (viljakus).
  • Omab võtmerolli infektsioonide- ja immuunvastastes reaktsioonides.

Peab saama toiduga: haljassööt ja oranšid köögiviljad (n: porgand).

Defitsiidile viitavad: söögiisu langus, kaalukaotus, tuhm karvkate, kanapimedus, liigne pisaratevool, aneemia.

Ööpäevane tarve: täiskasvanud hobune 30TÜ/1kg kehakaalu kohta. Noored-, tiined- ja lakteerivad hobused võivad vajada topeltkogust.

D-vitamiin. D-vitamiini puudusest inimeste seas räägitakse kui ülemaailmsest epideemiast! Sarnane situatsioon valitseb teadlaste sõnul ka hobuste hulgas.  http://www.thehorse.com/articles/38834/do-horses-need-vitamin-d-supplementation, 2017. D-vitamiini sünteesimist ja ainevahetust on hobustel vähe uuritud, kuid uurijatele tundub, et ka hobustele võib D3-vitamiinil olla veel teisigi mõjusid peale üldtuntud kaltsitroopse funktsiooni (…Inimkehas nimelt töötab D-vitamiin hormoonina ja nimetus “vitamiin” on seejuures eksitav!). Uued uuringud on ülesannete koht, kuna Rahvusliku Teadusuuringute Nõukogu suunised hobustele on avaldatud aastal 2007.

D-vitamiini funktsioonid:

  • soodustab kaltsiumi ja fosfori imendumist soolestikust.
  • tagab luude tugevuse ning
  • osaleb rakkude kasvus ja jagunemisel (n: lihasrakud).

Allikad: D3-vitamiini sünteesitakse hobuse nahas ning D2-vitamiini talletatakse ka maha niidetud karjamaarohus, kui see saab eksponeeritud päikesevalgusele.

Defitsiidile viitavad: põhjustab rahhiiti ning luude pehmenemist ja deformatsioone.

Ööpäevane tarve: On päikesepaiste vitamiin. Tea, et Skandinaavia maades saavutatakse optimaalne UVB-kiirguse intensiivsus nahakaudseks D3-vitamiini sünteesiks ainult kolmel suvekuul, so ajavahemikul aprillist kuni septembrikuu lõpuni!

Värskelt rullidesse pakendatud karjamaarohust saab hobune ligikaudu 2000TÜ/1kg kohta D2-vitamiini. Hein kaotab säilitamisel D2-vitamiini umbes 10%/ühes kalendrikuus. See oleneb muidugi hoiustamistingimustest ning keskkonnatingimustest, kus hein on kasvanud. Mõned teadlased usuvad, et täna ei olegi hein enam rikkalik D2-vitamiini allikas, kui oli see ajalooliselt, sest põllumajanduses on toimunud viimastel kümnenditel drastilised muutused.

Hea hobusesõber! Palun hinda kriitiliselt oma hobuse D-vitamiini saadavust ning D3-vitamiini kogust Sinu poolt pakutavas jõusöödas, sest… See ühend on ülioluline komponent hea tervise säilitamiseks ning selle saavutamiseks!

E-vitamiin on mitmekülge vitamiin, mis…

  • kindlustab tõrgeteta immuunsüsteemi funktsioneerimise,
  • on oluline kudede hapnikuga varustamisel,
  • osaleb DNA-sünteesis (pärilikkusaine) ning
  • parandab A-vitamiini imendumist ja omastamist
  • E-vitamiinil on otsene mõju lihaste funktsionaalsusele ning soorituste järgsele taastumisele.

Allikad: peab saama toiduga. Kasvav karjamaahein on hea E-vitamiini allikas!
Niidetud ja pallides säilitatud hein kaotab umbes 30-80% oma E-vitamiini sisaldusest.
Peaaegu kogu E-vitamiin heinas hävineb, kui puutub kokku liigse niiskusega!

Defitsiidile viitavad: immuunsüsteemi nõrgenemine ning kasvutempo aeglustumine varssadel. Lihastepõletikud.

Ööpäevane tarve: maksimaalne konservatiivne päevane piirmäär 1000TÜ (1 TÜ=1,49mg) on lubatud.

K-vitamiin:

  • kindlustab verehüübivuse ,
  • osaleb luude mineralisatsioonis ning
  • tagab veresoonte seinte hea tervise.

Allikad: petersell, nisuidud, lillkapsas, rapsiõli, kaer, mais, herned.
Toodetakse hobuse seedesüsteemis, jämesooles elutsevate bakterite poolt.
Ööpäevane tarve: K-vitamiini koguseid mis on pärit karjamaarohust, heinast või hobuse seedesüsteemis sünteesitud bakterite poolt, peetakse nõuetekohaseks peaaegu kõikides tingimustes.
Probleemid võivad tekkida siis, kui:

  • hobusele söödetakse mitme nädala vältel hallitanud heina (sinna tekkib ühend nimega varfariin e verehüübimist vähendav aine). K-vitamiini defitsiidi puhul väheneb vere hüübimise võime.
  • Kõik seisundid, mis kahjustavad seedetrakti normaalset mikrofloorat – kõhulahtisus, operatsioonid, ravi antibiootikumidega jne.

Defitsiidile viitavad: ninaverejooksud on esimene sümptom.

 

VEES LAHUSTUVAD VITAMIINID

B1-vitamiin e tiamiin. Osaleb süsivesikute a/v-s ning närviimpulsside vastuvõtmisel/ja ülekandes. Hea B1-vitamiini allikas on õllepärm. Toodetakse hobuse seedesüsteemis soolebakterite poolt. Defitsiit on haruldane.

B2-vitamiin e riboflaviin. Osaleb lipiidide a/v-s. Defitsiiti, kui seisundit on kirjeldatud ainult eksperimentaalsetes tingimustes. Looduslikult seda üldjuhul ei esine. Hea B2-vitamiini allikas on värske lutsernihein ning ristik.

Nikotiinhape ja pantoteenhape. Osalevad süsivesikute-, valkude- ja rasvade a/v-s. Sisalduvad peaaegu kõikides rohelistes taimelehtedes ning sünteesitakse ka hobuse enda seedesüsteemis. Defitsiit on haruldane.

B6-vitamiin. Osaleb valkude a/v-s. On kaasatud glükogeeni varude kogumiseks/-ära kasutamiseks (…glükogeen on glükoosi tagavara, lihastes. Kui glükogeeni pole tagavaraks piisavalt, on tagajärjeks kurnatusseisund). Defitsiit on haruldane.

Biotiin e H-vitamiin e B7-vitamiin. Osaleb ko-ensüümina mitmetes a/v protsessides, pärilikkusainete sünteesis ning rakkude proliferatsioonis (jagunemine). Leidub taimedes ja sünteesitakse normaalse füsioloogia puhul ka hobuse enda seedesüsteemis.

B12-vitamiin ja foolhape. On olulised ühendid verepunaliblede moodustumiseks ning nende elementide defitsiidi tulemusel areneb seisund nimega kehvveresus. B12-vitamiin on unikaalne selle poolest, et seda toodavad mikroorganismid ning eritavad selle pinnasesse ja loomad söövad selle koos rohuga endale organismi. Hobuse seedesüsteemis sünteesitakse ka mingil määral B12-vitamiini jämesoolebakterite poolt.

C-vitamiin. C-vitamiin on antioksüdant, mis kaitseb loomaorganismi vabade radikaalide eest. Osaleb luude ja hammaste moodustumises. Kuulub kollageenkiudude ühendustesse ja mitmete aminohapete koostisesse. Puudub tõendatud nõue selle vitamiini vajalikkusest hobuse igapäevases dieedis normaalse füsioloogia puhul. Küll aga arvatakse, et selle vitamiini vajadus tõuseb üle 20 aastastel hobustel, haigusseisundite puhul ning sagedaste stress-situatsioonide korral!


 

Mineraalained – neid vajatakse vähe, aga on väga olulised. Nende ühendite üleannustamine põhjustab terviseriske, samas, …õnneks on neil suhteliselt lai nn „turvatsoon“. Väga “jämedalt öeldes”, on tegemist sisuliselt ju nn kivimitega ja meil võib olla isegi raske ettekujutada nende seedumist hobuse (aga ka inimese) poolt. Osade mineraalide rollid ja funktsioonid on teadlastele tänase päevani ebaselged.

Ülesanne:

  • osalevad luukoe moodustamises (80% mineraalainetest on luudesse ladestunud),
  • vajatakse närvi- ja lihasrakkude talitluseks (on põhilised elektrilaengute kandjad),
  • kuuluvad mitmete hormoonide ja ensüümide koostisesse,
  • vajalikud pH taseme hoidmiseks veres ja seedemahlades (hapete-aluste tasakaal),
  • seedekulgla mikrofloora normaalseks elutegevuseks,
  • vajalikud valkude, süsivesikute, rasvade omastamiseks,
  • soodustavad organismi puhastumist ainevahetusjääkidest (reguleerivad veerežiimi organismis).

Jagunevad:

  • Mikroelemendid (vajalikud kogused on mõõdetavad milligrammides) – Co, Cu, Mo, Zn, Mn, Fe, Fl, I, Se, Cr.
  • Makroelemendid (    ”     on mõõdetavad grammides) – Ca, P, Na, Cl (NaCl = sool), K, Mg, Su.

Söötades on mikro- ja makroelemendid enamasti sulfaatide, oksiidide, kloriidide, karbonaatide kujul (anorgaanilised vormid). Spetsifikatsioonidel on need kirjas näiteks selliselt – vasksulfaat, tsinkoksiid, koobaltkarbonaat jne. Hinna poolest on sellised mineraalid kõige soodsamad. Puuduseks on väiksem omastatavus loomade poolt võrreldes orgaaniliste mikroelementidega!

Orgaanilisi mikroelemente (kelaadid)  omastavad loomad paremini: need on väärtuslikumad, kuid seejuures ka tunduvalt kallimad. Kelaadid kujutavad endast mikroelementide komplekse aminohapetega või peptiididega. Kelaatidena on loomasöötades kasutusel sagedamini tsink, mangaan, vask ja raud.

Tea, et teatud sobilike aminohappeliste kombinatsioonide puhul võivad kelaadid imenduda isegi kuni 300-500% paremini, kui samade ühendite anorgaanilised vormid! Horsefoodthebest graanulitesse on lisatud tsink- ja vaskkelaat kaetud vormis, mis tagab olukorra, et ühendid imenduvad sisuliselt otse vereringesse ning vajalik tase organismis saavutatakse kiiremini ja stress looma seedesüsteemile on väiksem.

 

MIKROELEMENDID.

Koobalt (Co). Leidub enamikes söödakontsentraatides. Lutsern ja pärm on head koobalti allikad ning teraviljad sisaldavad seda ühendit mõõdukas koguses. Defitsiiti esineb harva.

Vask (Cu). Vask tagab sidekoe tervise  (nt sidemed ja kõõlused), abistab antioksüdantiivseid ensüüme raku mitokondrites, osaleb melaniini sünteesis ning tagab rauavarude mobilisatsiooni. Maksas talletatakse vase varud ning seal toimub ka selle ühendi ainevahetus. Keskmiselt 5ookg kaaluv hobune vajab 100-120mg vaske oma ratsioonis iga päev. Melass, linnased ning sojauba/-jahu on head vase allikad. Hobused, keda toidetakse ainult koresöödaga, võivad vajada mineraalilisandit.

Tsink (Zn). Tsink kuulub enam kui saja erineva ensüümi koostisesse, mis osalevad valkude ja süsivesikute ainevahetuses. Keskmiselt 500kg kaaluv hobune vajab 400-500mg tsinki oma ratsioonis iga päev. Nisukliid, nisupeenkliid ja linnased on head tsingi allikad. Jällegi, hobused, keda toidetakse ainult koresöödaga, võivad vajada mineraalilisandit.

Raud (Fe). Mitte ainult süda ja kopsud ei aita hapnikul tsirkuleerida organismis. Ka raual on oluline osa hemoglobiini (verevalgu) ja müoglobiini (lihastevalgu) ainevahetusel. Lisaks on rauda leitud makrofaagides (õgirakud) ning antud ühend omab toimeid immuunsüsteemi funktsioonides. Huvitav fakt! Raua kasutamine suureneb puuduliku dieedi korral ning väheneb, kui loom tarbib liigselt kaadiumit, koobaltit, vaske ning tsinki. Vastsündinud loomad absorbeerivad rauda efektiivsemalt, kui täiskasvanud isendid. Raua imendumine on 15%. Koresööt sisaldab 250mg/kg rauda, mis üldjuhul katab ülalpeetava hobuse rauavajaduse.

Jood (I). Jood koondatakse kilpnäärmesse ja selle ühendi põhitoime on kilpnäärmehormoonide türoksiini (T3) ja trijoodtüroniini (T4) süntees, mis reguleerib põhiseedet ning ainevahetust organismis. Vähe informatsiooni on avaldatud joodi kontsentratsioonidest erinevates koresöötades. Melass, lutsernijahu, vadak, vetikad ning eriti pruunvetikas sisaldavad seda ühendit. Joodivajadus 1-2mg/500kg kohta ööpäevas. On madala toksilisuse tasemega.

Seleen (Se). Seleen reguleerib ensüümi glutatiooni peroksüdaasi tegevuse aktiivsust. See ensüüm nimelt kaitseb rakke oksüdatiivsete kahjustuste eest, mis võivad leida aset ainevahetuslike protsesside käigus. Seleen on üks parimaid saadaolevaid antioksüdante. Lisaks omab seleen toimet kilpnäärmehormoonidele, mis teatavasti mõjutavad praktiliselt igat rakku loomaorganismis. Seleeni toksilisus on ohtlikum, kui puudus! Head seleeniallikad on: kuskuss, nisuidud ning nisukliid.

 

MAKROELEMENDID.

Kaltsium (Ca) ja fosfor (P). Tähtsaim mineraal on kaltsium, tuntud kui luustruktuuri ehitaja ja taastaja. Tema vähemtuntud, aga samas olulised ülesanded on: osaleb südamelihase-, skeletilihaste-, ning sooleseina peristaltika toimimisel ning kehatemperatuuri säilitamisel. Fosfor aitab reguleerida südamelihaste- ning skeletilihaste kontraktsioone (kokkutõmbumine-lõtvumine), rakkude terviklikkust ning glükoosi kasutamist.

Kaltsiumi ja fosfori suhe hobuste toitmisel on ülioluline, sest need kaks ühendit töötavad sisuliselt käsikäes. Oluline on Ca ja P suhe, mis peab olema vähemalt 1 : 1, ideaalne on 1,6 : 1.

P liig toidus igas vormis seob Ca ja takistab tema imendumist. Lihtsamalt öeldes, hobune vajab vähemalt samapalju kaltsiumit oma ratsioonis, kui on fosforit, …kuid mitte mingil juhul vastupidi!

Kaltsiumipuudus või fosfori liig tekitab alljärgnevaid tunnuseid:

  • luudeformatsioonid varssadel,
  • luutugevuse vähenemine täiskasvanutel (kergelt tekivad luumurrud),
  • jäikus/lonkamine,
  • kõhnumine/kurtumine,
  • hammaste väljalangemine.

Mõlema mineraali  puudusel võetakse neid luukoest, et tagada teiste organsüsteemide vajadused ja funktsioneerimine. Koresöödas, eriti liblikõieliste heinas (lutsern) on Ca palju. Ca puudus võib tekkida, kui:

  • sööta vähe koresööta ja palju teravilja, mis sisaldab palju P. Suure koguse nisukliide söötmine viib samuti kaltsiumipuudusele,
  • hobune sööb taimi, mis sisaldavad oksalaate, mis pidurdab Ca imendumist (nt hapuoblikas, rabarber, portulak),
  • hobusel on kõhulahtisus või gastroenteriit.

Naatrium (Na) ja kloor (Cl) – mineraalid, mida kutsutakse elektrolüütideks, väljuvad organismist higi ja uriiniga. Na + Cl koos moodustavad soola. Na ja Cl ioonid reguleerivad hobuse kehavedelike liikumist, samuti närvide ja lihaste elektriimpulsse. Elektrolüütide tasakaalust lähtub lihaste neuromuskulaarne töövõime ja väsimuse tekkimine: närvid ja lihased reageerivad elektiimpulssidele, mille intensiivsus sõltub elektrolüütide tasemest. Higistav hobune kaotab elektrolüüte, mis viib lihaväsimusele! Hobuse sööt peaks sisaldama 0,25% kuivainest soola, raske töö puhul ja higistamisel 0,75% KA/ soola päevas, et tagada kloriidi piisav olemasolu. Sool sisaldab 39% Na ja 61% Cl. Paljud söödad sisaldavad Na vähe, sellepärast peaks soolakivi olema alati hobusele kättesaadav. Hobused reguleerivad soolavajadust ise, sellepärast ei ole hea lisada soola kaerale. Teiste mineraalide puhul hobune vajadust ei reguleeri. Maitsva koostise puhul võivad nad süüa lakukivi liiga palju, mis võib viia suurte probleemideni. Soolapuuduse puhul hobused lakuvad esemeid ja piirdeid, on apaatsed ja isutud! Na ja Cl imenduvad 75-95%. Ühendite liig väljub uriiniga, kui on tagatud vaba joogivee olemasolu. Kui joogivett on vähe või puudub ligipääs, võib tekkida soolamürgistus:

  • koolikud, kõhulahtisus,
  • tihe vähene urineerimine,
  • tagajalgade jäikus,
  • lihaste värisemine ja nõrkus. Raviks on vaja anda vett tihti ja vähestes kogustes, suure koguse vee puhul võib tekkida ohtlik ajuturse.

Kaalium (K) – on kolmas elektrolüüt. Kaalium on oluline element rakkude osmootse rõhu hoidmiseks ja pH taskaalu säilitamiseks. Puudusel tekib treeningutalumatus, lihastenõrkus, isu ja janu vähenemine. Ka kaalium väljub higi ja uriiniga. K vajadus on 0,4-0,6% kuivainest (teravili sisaldab 0,5% KA).

Magneesium (Mg).  60% kehas leiduvast magneesiumist on seotud skeletisüsteemiga. Ta on tähtis paljude ensüümide aktiviseerijana. Mg vajadus 0,1% KA/päevas, mis rahuldatakse normaalse ratsiooniga. Mg imendub 40%, ja väljub oksiidina. Magneesiumipuudust esineb hobustel harva, võib olla aktiivselt lakteerivatel märadel, samuti kõrge K ja madala Mg dieedi puhul – tekib teetanusele sarnanev lihaste spasm.

Väävel (Su) – oluline komponent aminohapete (metioniin jne) ja B-grupi vitamiinide (biotiin, tiamiin), samuti insuliini, tauriini ja kondriotiini koostises. Kondriotiinsulfaat on kõhre, luukoe, kõõluste ja veresoonte funktsioneerimise oluline tagaja. Väävli kontsentratsioon on kõrge kapjades ja jõhvides. Väävli liial ei ole esinenud kõrvalnähtusid, väävel eritub organismist uriini ja roojaga.


Kasutatud lingid: 

  • equigyn.ee/artiklid/mineraalid 2017
  • thehorse.com 2017

Tänan väga lugemast ja kaasamõtlemast, Kadri.